EESTI GIIDIDE LIIDU ASJADE SEISUST 2007

10-11.märtsil toimusid 13-ndad giidide päevad. Seekord siis Setomaal. Setode poolt pakutav programm tundus juba ette väga huvitav. Nii tegelikult ka oli. Üritusi oli palju ja tase väga hea. Pildiseeriat nendest päevadest võib vaadata aadressil … (katsun järgmisel nädalal selle ära teha)

Viimased kaks aastat on EGL-i elus toimunud põhjalikud muudatused – senise giididele ühise kokkukuuluvust tähistava administreeriva süsteemi ja kord aastas võimaldatava meelelahutuse pakkumisele lisaks on tekkinud uus funktsioon – elukutse omistamine. Kuueaastase ettevalmistuse, mis sai käima pandud Margit Hallmäe algatusel, tagajärjel jõudsime 2006. aastal tegeliku kutseomistamiseni – 2. mail ja 15. novembril. Alguses oli üksjagu segadustki, sest soovijaid kutset omada oli korraga väga palju: 137 inimest. Komisjonis töötas 10 inimest pluss 1 vaatleja loodusgiidide (retkejuhtide) poolt, kellelt ootasime koostööd, kuid hiljem temaga kontakt on mulle teadmata põhjusel katkenud. Kutse G1 omistati 123-le inimesele, kutse G2 3-le ja meistergiidi kutse sai 11 inimest. Dokumendid hüljati 5-l inimesel. Põhiprobleemiks oli kas dokumentide puudulik vormistus või siis giidikutse segiajamine reisisaatja kutsega. Reisisaatja kutseomistamise reglement momendil puudub asjaomaste inimeste huvipuuduse tõttu.

Teine oluline muutus oli see, et viimaks hakkas korralikult tööle EGL-i kodulehekülg. Suutsin isiklikult enamuse nippe selgeks saada ning nüüd on võimalikud isegi linkide tegemine EGL-i koduleheküljelt allorganisatsioonide kodulehekülgedele.

EGL-i liikmeseis on endine – kõik on alles peale Viljandi. Püüdsin selle aasta jaanuaris võtta ühendust Viljandi linnavalitsuse turismi eest vastutava töötajaga kutsudes teda Setomaale esinema, kuid jäin vastuseta. Aastakoosoleku käigus selgus, et väike giidide grupp hakkab kokku saama Lääne-Harjumaal. Loodame neist kuulda midagi enamat juba lähiajal.

Nüüd aga peamisest. Juhtus nii, et aruandlus-valimiskoosolekul jäi uus juhatus valimata. Miks – seda püüangi alljärgnevalt lahata.

On üldteada, et ühe organisatsiooni tegevuse aluseks on põhikiri. Selle vastu ei vaidle tänasel päeval mitte keegi. Kuid ühe kutseala esinduse tegevuse aluseks peab olema täpselt samasugune alusdokument. Selleks on meie turismi- ja kutseseadusele vastavalt kutsestandard. Selles osas läksid meie ühingu liikmete arvamused lahku veel kahe aasta eest. Kuid tundub, et ka selle dokumendi vajalikkuses enam eriti tugevalt ei kahelda. Aga probleeme on tekitanud kutseastmete hulk ja sisuline erinevus. Tuletan meelde, et neid on ainult 3. Lisaks on veel kutse-eelne staatus, mida oleme hakanud nimetama giid-praktikuks, mis näitab, et inimene on giidiks saamise teel, kuid pole veel päris kindel, kas see ala teda ka pikemas perspektiivis huvitab. Seepärast peab ta pärast kohaliku atestatsiooni sooritamist ootama vähemalt aasta, maksimaalselt aga kolm aastat. Selle aja jooksul tuleb aga enesemääratlusega hakkama saada ning teha taotlus kutse giid 1 omistamiseks. See, et meie ühiskonnas olid murrangulised ajad ja paljud “vanad” giidid on nüüd ka praktiku staatuses, on võib-olla kahetsusväärne, kuid paratamatu. Nüüd tuleb kõik etapid järjekorras ära teha ning meelehärmi põhjustanud probleem saab mõne aja pärast unustatud.

Kui inimene oma eluvaated korda seab, siis võibolla ta ei märkagi, et tegelikult tuleb tal pidevalt teha valikuid kahe vahel: imidzh ja kreedo.

Leksikon ütleb, et ´imago` on avalikkuses väljakujunenud kujutluspilt kellestki või millestki, enda näitamine, vulgaarselt väljendudes isegi eputamine. Imagoga on seotud pidevad kõhklused, oletuslikud (teiste poolt määratletud) väärtused, teiste järgi joondumised, isegi osaline mahajäätuse tunne. Tunne et ümbritsev keskkond ei hinda sind sinu tõelise väärtuse järgi. Peamine seejuures, mida hinnata, on viisakas käitumine ja positiivsed hoiakud.

Kreedo kohta aga leiab leksikonist järgmised märksõnad - veendumus(ed), tõde otsiv, südametunnistus, maailmavaateline alus, arvamuste asemel argumenteeritud teadmine, oletuslike väärtuste asemel omaväärtused ja oma kogemused. Viisaka käitumise ja positiivsete hoiakute asemel on austav ning lugupidav ja ennast kehtestav empaatiline suhe ümbritsevaga. See on midagi enamat kui viisakus. Kreedo-inimesed näiteks ei tee märkust Setomaa Turismitalus, et seal puudub põrandaküte.

Maailmavaade sõltub sellest, milline teooria tundub inimesele kõige mõistuspärasem. Paraku kipub olema nii, et selle on ette dikteerinud vanemad ja kool ning seda teooriat on inimesel endal väga raske ümber lükkama hakata. Inimesed takerduvad teiste arvamustesse. Nad jäävad oma teadmata teisi igavesti teenima. Öeldakse, et inimene peab õppima austama ja armastama oma vanemaid, muidu ta ei oska mitte kedagi austada ja armastada. Aga kord armastama ja austama õppinud, tuleks edasi liikuda, mitte aga autoriteete igavesti kummardama ja võidma jääda. See oleks nagu takerdumine kord õpitud teadmistesse, mis on vaimse arengu üks suurimaid vaenlasi.

Pikka aega oli EGL-i koduleheküljel üleval Ülo Vooglaiu mõtted haritusest. Ta ütleb, et edukaks tegutsemiseks on igal inimesel vaja üldhariduslikku ettevalmistust, et aina edasi õppida ja ennast täiendada kõikvõimalikul viisil ning erialast ettevalmistust, et jõuda selgusele, millistel erialadel oleks võimalik ja huvitav tegutseda selleks, et olla inimesena rahul ja ametialast ettevalmistust, et teha häid otsuseid ja olla edukas. Üldhariduslik ettevalmistus saadakse koolist. Ka erialalist ettevalmistust saadakse koolist, kuid sellest tavaliselt ei piisa, kuna aineprogrammid ei võimalda KÕIKE õpetada. Nii tulebki erialaseid asju õppida lisaks töö kõrvalt. Ka ametialaseid asju ei õpetata koolis piisavalt. Seepärast tuleb nii erialase kui ka ametialase ettevalmistusega tegeleda kohalikul giidide ühingul. See kujundab tervet imagot, nagu seda teeb ka iga-aastane giididepäeva tähistamine kohtadel.

Edasi räägib professor Vooglaid, et kutsealane ettevalmistus on vajalik selleks, et olla õnnelik töö tegemise suhetes ja suhtlemises. Loomealane ettevalmistus on selleks, et eitada kõike, mis on oma aja ära elanud ning luua nende asemele uusi süsteeme. Lisaks on vajalik tunnetusalane ettevalmistus, et saaks avastada uusi võimalusi ja märgata ka ohte ning kaitsealane ettevalmistus, kaitsmaks oma kodu ja kodumaad, au ja väärikust, õigust olla iseendaks, loodust, emakeelt, igaühe ja kõigi vabadust, et saaks elada elamisväärset elu.
Ise lisan omalt poolt, et on vaja ka elujõu ja tervise järjepideva säilitamise ettevalmistust, selleks et head ja targad ning tublid giidid pideva depressiooni- ja murekoorma all ei kannataks ning meie keskelt üllatuslikult ja enneaegselt ei lahkuks…

See kõik (kutse-, tunnetus-, kaitse-, tervisealane ettevalmistus) puudutab kreedot. Kui erialane ja üldine ettevalmistus on eesti ühiskonnas kõrgel tasemel, siis need viimati mainitud ettevalmistused on aga väga madalal järjel ning see puudutab ka giide. Seepärast peangi oluliseks kreedoalase tegevusega tegelemist meie liidu tasemel. Selleks on mitu võimalust. Võib korraldada vastavaid koolitusi, mis on väga kulukad või siis igaüks eraldi leiab need moodused ning viisid, kuidas nende viimatimainitud ettevalmistusteni jõuda. Selleks aga et sellist ettevalmistust üleüldse saada, peab nii koolitajal kui kutsetaotlejal olema ühine alusdokument, millest lähtuda. Selleks ongi kutsestandard.

Selle aasta lõpus saab otsa meie kutsestandardi kehtivusaeg. Kuna momendil on muutmisel kutseseadus, mille järgi ka kutsestandardi iseloom muutub, siis tuleb EGL-il teha sel aastal tugevat tööd, et viia vana standard vastavusse Euroopa Liidu uute nõuetega. Lühidalt öeldes tuleb giidi oskuste kirjelduste asemel kirja panna giidi tegevused, et neid oskusi saavutada. G1 puhul jäävad kõik pädevused imago-keskseks, kuid giid 2 ja meistergiidi puhul saavad nad olema endisest enam kreedo-kesksed. See lahendab mitmed probleemid, mis meie aastakoosolekul spontaanselt esile tulid.

Härra Vooglaid ütleb, et loomealane ettevalmistus on vajalik selleks, et eitada kõike, mis on oma aja ära elanud ning luua nende asemele uusi ideid. Olen temaga 100%-liselt nõus. Toon kohe ka näite. Selle aasta alguses toimus Tallinna Giidide Ühingu aastakoosolek, mis suures osas eiras demokraatia reegleid. Tallinna ühingu koosolekule esitati (jäi arusaamatuks, kes esitas!) arutamiseks mitmeid punkte, kui aga läks otsustamiseks, siis hääli kokku ei loetud. Alles siis, kui isiklikult sekkusin ning nõudsin protseduuri reeglitest kinnipidamist, hakati hääli lugema. Enne seda oli aga kõne all (mitte arutamisel, nagu demokraatia reeglid nõuavad) küsimus sellest, kas mitteatesteeritud giidid tohivad kuuluda Tallinna ühingusse. Lubati siiski ühingus juba olevaid inimesi välja mitte visata. Hääletamist ei toimunud (toimus vaid eesistuja emotsionaalne hüüatus – olete ju nõus?!) ja otsus pandi protokolli kirja – mitteatesteeritud giid ei tohi Tallinna Giidide Ühingusse kuuluda. Rikuvad imagot!? Peale eesistuja arvamuse ei saanud kuulda mitte mingisuguseid argumente, ega toimunud poolt ja vastu väitlusi nii kohapeal kui ka Tallinna ühingu koduleheküljel. Sama puudutab ka liitumist giidide maailmaorganisatsiooniga. Kui puuduvad argumendid, siis poolt või vastu otsuse tegemine on võimatu. Aga Tallinna ühing tegi oma otsuse ära. Minu nõudmisel siin siiski loeti hääled kokku. Vastu olid vähesed. Kummaline, et otsus tehti nii äkiliselt, isegi teadmata, mida see endaga tegelikult kaasa toob – kui palju head ja kui palju halba. Kuid see pole isegi tähtis, tähtis on hoopis demokraatia juurde kuuluvate poolt ja vastu argumentide ära kuulamine. Selle protsessi ajal saab inimene isiklikult veenduda asjade õiguses või vääruses. Isiklikku otsust ei saa vastu võtta pinnapealse ja väljastpoolt tuleva emotsionaalse impulssi ajendil. See peab inimesele süvatasandil kohale jõudma. Selleks aga on vaja aega ning peab hoolega kinni pidama teatud protseduurireeglitest. Enamus Tallinna ühingu liikmetest seda ei vajanud, vajadus oli imago järele ja vabanemise järele neist, kes seda rikkuda võivad.

Nüüd siis on nii, et 2011. aasta pärast (Tallinn Euroopa kultuuripealinn) asus Tallinn üksi juba teele ja post factum on teavitanud teisi ning kasutas selleks veel kord ebademokraatlikku viisi. Sellistest asjadest demokraatias teavitatakse legitiimselt – Tallinna ühingu juhatuse poolt oleks tulnud teha kirjalik ettepanek kõigi argumentidega EGL-ile, mis oleks üles seatud ka meie koguleheküljele. Nüüd on ühingutele asjast teatatud isikliku kirjaga ning EGL-i juhatus sellest kirjast üldse ilma jäetud. Mina sain selle kolmandatelt isikutelt. Järelikult Tallinna Giidide Ühing ongi Eesti Giidide Liit.

Sellisel moel tegutsemist olen kogenud juba pikki aastaid. Seni olen seda talunud, kuna ülesannete koorem ei ole olnud eriti suur. Nüüd aga lisandus meile kutsestandardist johtuv tegevus ja taoline pingestunud asjade seis muutub mulle isiklikult koormavaks. Selleks, et võiksin tegeleda EGL-i põhifunktsioonide edasiarendamise ja säilitamisega ning juhatuse töö juhtimisega, vajan ma töörahu. Kui seda rahu ei ole (demokraatia printsiipide rikkumine, Tallinna ühingu imagokeskse mõtlemise tormakas pealesurumine, kutsestandardivastane hoiak), siis mul isiklikult ei ole vajadust oma allesjäänud elupäevi sisustada vanameelse mõtteviisi vastu võitlemisega. Pole vaja saada imago-eurooplastes, vaid vaja on jääda või paljudel ka saada kreedo-eestlasteks. Setod tõestasid, et nemad seda juba on! Seepärast, kui tuleb kokku EGL-i volikogu, palun selget märguannet kumma tee kasuks tehakse valik.

Teid kõiki hinnates

Aare Mae,

Eesti Giidide Liidu vanem

21. märtsil 2007.a.

P.S. Koduseks mõtlemiseks – mis vahe on teenekal giidil ja augiidil. Ka need mõisted ajas Tallinna Giidide Ühingu aastakoosolek sassi.

Eesti Giidide Liit | Lee 15, 13521 Tallinn | info@giidideliit.ee | GSM (+372) 5023036 WEB-lehehaldur aare.maeÄTTneti.ee