Giididele üle Eestimaa 2006

4. ja 5ndal märtsil oleme kõik koos Rakveres. Seda juba 12ndat korda. Selle aja jooksul on giidide elus toimunud palju muutusi. On hakatud regulaarselt tähistama rahvusvahelist giidide päeva (21.02). On korralikult käivitunud kohalike atestatsioonide süsteem. On loodud giidide ja reisisaatjate kutsestandard. Ja uue sammuna oleme hakanud liikuma sellele standardile vastavate kutsetasemete omistamise suunas. See saab teoks selle aasta mais.

Tallinna giidide ühingule on saabunud kiri, milles on tõstatatud selles valdkonnas mitmeid küsimusi. Kuna see võib pakkuda huvi ka laiemalt, siis esmalt toon ära kirja sisu ja seejärel annan sellele omapoolse kommentaari.

Aare Mae, EGL-i vanem

---------------------------------------------------------------------
Lugupeetud kolleegid!

Kahjuks ei saa ma ise giidipäevadele Rakverre tulla, kuid väga sooviks, et teil seal koosviibimisel oleks tõstatatud paar teemat, mida oleme mõnede giididega omakeskis arutanud, kuid mis nõuaks laiemat diskussiooni. Ja võib olla arutades leiduvad ka vastused:

Giiditase või milleks seda vaja on?

Minu (ja mõnede teiste kolleegide) arvates on praegune pakutud lahendus meie jaoks liiga varajane. Ma ei taha ütelda, et seda pole üldse vaja, kuid hetkel näib väljapakutud süsteem väga kunstlikuna. Arusaadavad on ülikoolis saadavad kraadid: bakalaureus, magister, doktor. Sellest sõltuvad palgad, tasemed, võimalused akadeemilist karjääri teha. Aga mida annab see tasestamine meile - giididele? Jah, me peame arenema, kuid sõltumata tasemest me pidevalt täiendame ennast igasugustel ja erinevatel koolitustel. Selleks, et oma ettestatisooni pikendada, peame kõik päevikuid - ehk alati on võimalik tõestada ka seda, kui palju tööd teeme ja kui palju areneme. Aga mida saavutame sellega, et kehtestame mingid tasemed? Mis see toob giidile? Mida on mõelnud projekti algatajad motiveerimaks giide neid tasemeid saama ja nendele kandideerima? Kas kõrgem palgatase? Või õigus õpetada? Või mingit kaitset tasemel olevale giidile niipidi, kus teistel polegi õigust ekskursioone teha? Hetkel ma seda küll ei näe. Arutasin teemat ka Läti ja Leedu kolleegidega. Seal on tasemete teema ka aktuaalne, kuid projektil on ka hea vundament. Turismifirmad aktsepteerviad tasemeid ning sellets sõltub näiteks ka palgatase. Meil ei ole aga mingit vahet, kas on Sul tase või mitte. Igaüks võib giidindust õpetada ja kooli avada. Ei riik ei linn ei kontrolli olukorda. Töötada saab ka igaüks sõltumata atesteerimisest. Ja pole me kaitstud ka sellest et ka välismaa kolleegid teevad ekskursioone Eestis ilma igasuguste tasemeta ja atesteerimise. Seepärast on minu jaoks hetkel arusaamatu, milleks neid tasemeid vaja on Minu arvates on selle projekti jaoks liiga vara veel. Kusjuures arusaamatu on ka see, miks seda nii kiiresti juba aprilliks tuleb teha kui linna-riigi poolt pole ju mingit valmisolekut. Või ikkagi on? Sooviks kuulda-teada saada ka teiste arvamust selle küsimuse kohta ja võib olla oleks vaja meil kõigil mõelda ja hääletada giidide liidus, kas meil on hetkel sellisel kujul seda projekti vaja või mitte.

Lugupidamisega,
Eduard Kohlhof

Tallinna Giidide Ühing

---------------------------------------------------------------------

KOMMENTAARE KIRJALE

1. Giidikvalifikatsioon või tase – milleks see on vajalik?

See on vajalik selleks, et korrastada informatsiooni, mis on seotud elukutsete virr-varriga. See annab ülevaate tegevusest ja tegevusetusest antud kutseala esindaja suhtes. Väga tähtis on erialaste teadmiste kontroll ehk atesteerimine, kuid veelgi olulisem on teada saada, kuidas neid teadmisi edaspidi rakendatakse ning kuidas toimub giidi edaspidine isiksuslik areng. See on küll ühest küljest iga inimese isiklik asi, kuid ka klienti ja tööandjat tuleb selles veenda. Taolise protsessi jälgimiseks ongi seadusandlusega kehtestatud kutsekvalifikatsioonide omistamise süsteem, mida Eesti Vabariigis on volitatud esindama Kutsekoda. Nii on meie riigis kokku lepitud. Ja see ei sõltu enam sellest, kas see kellelegi meeldib või ei meeldi. Sellest loobumist ei saa enam hääletusele meie liidu sees panna.

2. Mida annab tasestamine giididele?

See annab inimesele endale kindla võimaluse jälgida oma arengut. Sellest kindlustundest on huvitatud ka meie riik, laiemalt kogu EL. Et asi hakkaks tööle, oli vaja välja töötada vastav astmestik (kutsestandard), millest selguks kes ja millistel alustel võiks oma kutseoskusi arendada. Sajandeid on olnud nii, et mingi elukutse omandamise kõige esimene aste on õpipoiss, kes teeb alles esimesi samme oma arengus ja selle fikseerimiseks ongi kohalik atesteerimine. Teine aste on sell, kes on juba tunduvalt kaugemale arenenud oskuste ja vilumustega. Kuid sellegi poolest ei ole veel tegemist kutseesindajaga, kes võiks saada meistriks. Enne peab sell käima ilmas ringi, koguma uut infot ja kogemusi maailma kohta, mida ta tegelikult veel oma kodukülas hästi ei tunne. Õppima tundma maailma terviklikku, holistilist olemust. Ja alles siis, kui ta on seda mõistnud, teeb ta oma töö näidise vanemate meistrite ees. Kui see õnnestub, siis saab ka tema meistriks, kes võib juhendada teisi selle ja õpipoisse.

Niisuguse “projekti” käivitas giidide liit hulk aastaid tagasi. Vahepeal oli asi seiskunud ning meie kutseala oli selles suhtes üks mahajäänumaid kogu Eestis. Kuid siiski 2005.aasta juunis jõudis Eesti Giidide Liit nii kaugele, et talle anti Teeninduse kutsenõukogu poolt kutset omistava organi (KOO) õigused. Seda õigust oleks võinud taotleda meie eest ka keegi teine, kuid nii ei läinud. Ja minu arvates läks meil väga hästi.

3. Mida on mõelnud projekti algatajad motiveerimaks giide neid tasemeid saama?

Küsimuse esitaja ilmselt ei ole teadlik holistilise maailmavaate olemusest. Ühtegi inimest ei saa keegi väljastpoolt motiveerida. Väljastpoolt saab ainult stimuleerida, kuid motiveerima peab ennast iga inimene ise. Kui inimene motiveerib ennast tõeliselt, siis ta ka tõeliselt tegeleb enesearendusega. Kui jääda stiimulite peale lootma, nagu näiteks palk, siis sellisel juhul ei pruugi mingit arengut olla. Igasugust üleliigset infomüra on väga palju ja sellest läbinärimine on väga vaevarikas töö. Motivatsiooniga inimene on tööandjale kümme korda kasulikum ja seda oskab ka tark tööandja hinnata. Siin võiks olla ka palgavahe nende giidide vahel, kes on lihtsalt atesteeritud või omavad kvalifikatsiooni Giid 1. Võibolla on oluline teha vahet ka palgatasemetes Giid 1 ja Giid 2 vahel, kuid Meistergiid ei pea minu arvates sugugi teenima oma G1 ja G2 kolleegidest rohkem. Tema teenib lisa õpetamisega.

Giid 2 ehk selli taseme taotlemine on vajalik ainult siis kui giidil on kutsumust hakata kunagi tegelema algajagiidide koolitamise või täiendkoolitamisega. Just nimelt kutsumust, sest kui seda tehakse vaid raha saamiseks, siis võib jääda kvaliteet pedagoogina väga nõrgaks. Meistergiid on selline tase, kus peale erialaste oskuste on inimesel ka maailmavaatelised (holistilised) oskused ning ka kogemuspedagoogilised oskused. Mis on kogemuspedagoogika giidi töös? Näiteks kasvõi see, kuidas teha oma ekskursiooni ajal mingi lavastuslik osa, mis tõeliselt haarab turiste kaasa. See on mujal maailmas väga levinud. Ka Eestis on midagi sellist siin-seal juba olemas.

Niisuguseid uuenduslikke momente võib oma töösse tuua ainult väga kogenud pedagoogide käe all. Samuti on vajalik, et oleks inimesi, kes oskavad teha väga huvitavaid juhendmaterjale, kirjutada õpikuid või oskavad kasutada uudset ja põnevat õppemetoodikat giidide väljaõppe tarbeks ning ka ekskursioonimaterjale turistidele. Peale selle peab meistergiid tegelema kogu aeg giidide väljaõppega. Ei loe see, et on kunagi ammu midagi teinud või siis see et omab pelgalt pedagoogidiplomit 10-25 aasta tagusest ülikoolist. Peab toimuma pidev enesetäiendus uusimate pedagoogiliste ja psühholoogiliste distsipliinide kaudu. See kõik on Meistergiidi ülesanne.

Nii et giidide tasemeid ei tohi vaadata kui mingit konkureerivat astmestikku vaid kui loomulikku arengut alamvaldkondade raamistikus. Seepärast on ka loodud kolm taset, mille toimet kontrollib riik. Ükski neist tasemetest ei ole ühest parem ega teisest kehvem. Nad on lihtsalt isesugused. Ainult esimese taseme juures on veel alltase ehk kohalik atestatsioon, mis toimub ilma nö riikliku järelvalveta. Selle süsteemi tekkimise ajalugu võite lugeda meie koduleheküljelt rubriigis KUTSEOMISTAMINE (vanas versioonis esialgu ÜRITUSED)

4. Lätis ja Leedus on giididega kõik korras.

Siis on mul selle üle ainult väga hea meel. Kui oleme oma esimesed riiklikult tunnustatud kutsed kätte saanud, siis Eesti Giidide Liit teavitab sellest tööandjat, üldsust nii kodu kui ka välismaal. Viidates sealjuures seadusandlusele. Arvan, et tööandjal ei ole mingit põhjust neid kutsekvalifikatsioone ignoreerida. Tööd saab ka ainult kohaliku atestatsiooniga giid. Giid 1 taseme taotleja sisuliselt teavitab tööandjat, et ta on saavutanud ühiskonna poolt aktsepteeritava küpsuse. Giid 2 teavitab, et ta on asunud tõelise enesearengu teele. Ja meistergiid on see tase, mida nõutakse neilt õpetajailt, kes koolitust korraldavad. Kes kontrollib? Loomulikult klient. Kust ta seda teada saab? Eesti Giidide Liidult, kui see üldsust selles osas informeerib. See, et naabrite tööandja on kuidagi teadlikum kui meie oma, siis sinna ei saa esialgu midagi parata. Meil aga tuleb kõigepealt endil oma giidikvaliteet paremini identifitseerida ja siis hakata tööjõu müümise osas dialoogi pidama teiste asjaosalistega. Võtab natuke aega, kuid varsti ongi meil sama hea elada kui Lätis või Leedus.

5. Miks seda nii kiiresti aprillikuuks teha tuleb?

Ei ole üldse kiire. Aega oli ja on peaaegu neli kuud. Kohalikud atesteerimised on ju inimestel juba ammu tehtud. On vaid mõned paberid juurde lisada ja ongi kõik. Kui keegi ei jõua veel sellel aastal taset kätte saada, siis võib teha seda järgmisel aastal. Kohaliku atestatsiooniga võib ka tööd teha, kuid ühel hetkel tuleb niikuinii kvalifikatsiooni taotleda, sest giidide kohalik atestatsioon võrdub nö praktiku tasemega, see ei ole kutsetase.
Giidi töötõendi (mis esmakordselt väljastatakse kohaliku atestatsiooni sooritamise järel) pikenduse saab edaspidi ainult Giid 1,2,3 riiklikult tunnustatud kutsetunnistuse ette näitamisel.

Need, kes tunnevad sügavat kiindumust giidide koolitamisega tegelemiseks, peavad hakkama edasi õppima, et näiteks saada kogemuspedagoogilisi oskusi, sest loenguline õpetamine kuulub suures osas ajalooprügikasti. See võtab 2-3 aastat aega, kuid kõik hea tuleb aeglaselt.

6. Linna ja riigi poolt ei ole mingit valmisolekut.

Tallinna linnal on giididega tegelemisel väga hea valmisolek. Saame neilt atesteerimisega seoses nii ruumid (linnavalitsuse residents) kui ka tööjõudu kohaliku atesteerimisega seotud info töötlemiseks (Turismiinfopunkt). Usun et ka teistel linnadel pole probleeme. Ka riik on oma osa teinud - Kutsekoda on nii tähtsas asjas tööle kutsutud. Nüüd on küsimus vaid kodanikus endas – kas tema on valmis muutusteks?

Ilusa talve kohevlumise tervitusega

Aare Mae

Eesti Giidide Liidu vanem

2.märtsil 2006.a.